Reality is for people who can´t handle drugs.

Veider mõelda, kuidas Eesti rahva kultuur on kasvanud selliseks, et liialdamine kõigega ongi täiesti loomulik. Kui alkohol siis mitte nautimiseks vaid joomiseks. Kui autod siis mitte lihtsalt liikumiseks vaid näitamiseks. Kui räägitud lood, siis mitte info edastamiseks vaid jutuvestja ülistamiseks. Kui maja siis kindlasti vähemalt kahe korruseline ja täiesti oma. Kui pangalaen siis minimaalselt eluaegne. Kui ükskõik mis, siis pigem juba väga palju või veelparem, duublis...
Mingismõttes äkki ongi hea, sest võibolla just see (üle) pingutamine teebki väikesest rahvast suure. Edasipüüdlikuma ja lõppkokkuvõttes agarama. Tõsi ta ju on, et ka ilus auto liigutab, ka suuremas majas võib mõnus ´´väike´´ kodu olla, ka täispuhutud tões on tõde ja tõsi on ka see, et pole riiki mille majandus elavdamist ei tahaks. Olgu siis selleks elavdajaks oma rahva raske töö vaev, higi ja veri. Ütleb ju vanarahva tarkuski, et ´´mida rohkem seda uhkem.´´ Rohkem töötunde rohkem kõike?
Püüdluseid tööd leida, pole edu senimaani krooninud. Kirjasid vastustega saadetud avaldustele pole saanud. Kuigi ühelt farmerilt saime lootustandva lubaduse ´´helistada tagasi.´´ Viimast pole aga veel hetkeseisuga täidetud. Kui täna keskpäevaks ka telefon helisenud ei ole, siis seisame uue nädala alguses silmitsi olukurraga kahe nädala tagusest ajast.
Võib olla et seisuga kehvemagagi, sest oma rahva kombel liialdanud oleme me siin veedetud aja jooksul tublisti. Erinevatel päevadel erinevate asjadega küll, aga ülepingutamine suures linnas, ükskõik millega, tähendab finantspauku eelarve niigi üsna õhukese müüri vastu. Itaalia toiduga, veiniga, sushi´ga, lugemisega, tuulelohedega, uute särkidega, gaasipedaalile vajutamisega, kokteilidega, soolase veega ninas, kurgus, kopsus ja silmades...