Mmm nooo jaaahhh.. ei teagi millest nüüd täpsemalt pihta hakata.
Ilmselt tuleb teha nii nagu on teinud targemad varem ja rääkida ära kõik täiesti algusest...
Juhtus et muidu mõnusalt veedetud kaks nädalat läksid ''tööotsimise'' tähe all kiiresti mööda. Otsinguid edukaks kutsuda ei saanud. Kõnet mida lootsime ei tulnud. Suurt midagi eredamat üles märkimist väärivat vist ka ei toimunud. Päevad nagu päevad ikka, üksteise järel võtsid oma osa teenitud finantspagasist, oma osa antud ajast. Mäletab mõnda mõnusamat hetke nautides hästi valmistatud sööki ja bokaalidesse valatud jooki. Aga kõik lihtsalt oli, sest dollareid oli. Raha teeb inimesed mugavaks, laseb neil mõnuleda, olla, ära elada, pingutamata oodata.
Mitte et hetk mille pikkuseks meile inimeseloomadele on antud kõigest sajandi jagu aastaid, selliseid aegasid ei vajaks, vaid... Vaid seda, et tegelikult peab ju üks pingutama, püüdma ja nägema vaeva... Rahulolu ei vii kuhugi, ei õpeta suurt midagi ja näitab päris pildist ainult murdosa.
Ütlen kohe ausalt ära, et on hea meel. Hea meel et digitaalpunktid pangaarvel hakkasid lähenema nullile. Oli ka hea meel, et täiesti mittekusagilt ütles vx, ''täna õhtul läheme Mustangi ja saame Eeva vennaga kokku.'' Oli hea meel ka siis kui asjad pakitud juba pea tunni öömaja ees oodates kahtlesime et kas tegelt... Aga oli veelgi rohkem mille üle rõõmustada, kui peale mõnda aega vihmases pimedas sõitmist ärkasime hommikul kuskil täiesti põõsastes. No umbes niipalju võsas kui Otepäält võtaks puhkuse ja sõidaks Otepääle. Hetkel oleme peale Geraldoni ja enne Kalabarri asuva pankranniku peal ookeni ääres. Tegime õhtusöögi mis maksis kolmepeale vähem kui sama kvaliteetne toit ühele itaalia restoranis ja ilmselt keerame siia samasse suure sinise äärde ööseks küljeli. Dollarite eest seda kõike woolwarths'ist ei ostaks... Vahel on hea kui asjad ise enda rada lähevad, hoolimata sellest kuidas nad on plaaninud või plaanimata jätnud. Vähemalt hetkel tundub et just nii ongi eriti mõnus.
No comments:
Post a Comment