Draft

Ja kui nüüd istubki siin, leidnud töö ja majutuse - joonud veini ning vaadanud aiapäkapikku kelle põis ilmselt mitte kunagi tyhjaks ei saa, siis tundub, et kõik ongi tegelikult eriti hästi. Imelikult hästi, kahtlaselt hästi. Ainult viis ja pool päeva nädalas peab töötama, mis jätab poolteist vaba ja palka saame peale makse vist ikkagi sama kui heinatehases. Täna pesime pesu ja käisime rannas, puhkepäev. 2liitrit päeva kohta.
Ausalt kui nii edasi läheb siis ei saagi kvaliteetset blogi pidada. Pole enam mille üle kurta...

BBQ

Lõuna ajal oli töö juures grillikas, täiega hea. Narroginis ei juhtunud küll. Ja homme on ainult pool päeva tööd. Ülesanded on vähe tuima võitu,  aga võrreldes eelmise töökohaga tunduvad päevad lühemad ja üldse kuidagi on hetkel kõik mõnusam. Packersist helistati ja päeva pärast lubati, küll hingehinna eest, majutus anda.

First day of work

Kohe ausalt ütlen ära et kõige glamuursem töö ei ole. Frorklfit driver on enamus jaolt ainult töönimetus paberil. Platsil veedetud 10st tunnist saab kahveltõstukiga sõita võibolla pool tundi. Aga tegelikult makstakse palka hästi ja töötingimused võrreldes heinatehasega on tunduvalt paremad.
Ööseks läksime tagasi kolmepäevacampasse...

Ude

Kuna siin tööd alkohoolikutele ja narkomaanidele ei anta siis saadeti tööbüroost drug and alcohol testi tegema. Tuli urineerida kollaser kaanega topsikusse. Iseenesest mitte midagi ületamatut aga fakt, et tegevust jälgis kõrvalt naisterahvas muutis olukorra niivõrd palju veidraks et korraks tundus asi mitte juhtuvat. Samad mõtted käisid peast läbi ka juba varem töö leidnud sõbral.
Kuna aga tõmbasime testis olnud võimalikele valikvastustele õigetes kohtades ringid ümber ja nüüd oleme kahveltõstukijuhid (ametinimelt) tellingufirma laoplatsil.
Kuna kolm ööd caravan pargis said ära kasutatud kolisime õhtuks randa.
Kuna mõõn oli vee rannast kaasa võtnud ja selle umbes km kaugusele viinud tuli ujuma kõndida päris üks jagu.
Kuna väljas oli pime ja vesi hakkas tasakesi mingist piirist sügavamaks minema siis otsustasin et kaval on asju mitte üldse märjaks teha. Kaevasin liivast hunniku, asetasin sinna plätud peale. Pläffide peale rägiku, selle otsa särgi ja kõige peale ujukad.
Kuna aga peale 5 minutit kõndimist ei olnud ikka veel vesi üle põlve, tuli teine viis otsa jalutada.
Kuna aga ei arvestanud et teiseltpoolt tulles kuuvalgus peegeldab erinevalt siis mingi hetk avastasin ennast keset siledat randa üsna paljalt. Muidu oleks okei olnud aga millegipärast oli rannast hakanud liikuma perekond lampidega. Läks suht mitu üsna pabinas minutit mööda enne kui rõõmsalt ujukad jalga tagasi tõmbas ja pläffid varbavahele torkas ning mööda taandunud ookeani magama jalutas.
Kuna aga Eestimaal kasvanud poisid ei tunne ennast just mugavalt kui kõigest mõne meetri kaugusel peast matsutab kõrsi tugevate jalalihastega löögivalmis näriline, siis kella 1 ajal öösel kõndis vx mööda põõsastikku ja susistas kängurusi eemale.

Jutukad pildid

Tegelikult on nii et raamatukogu internett on t2pit2htede vaba ja k2hku k2hku peab t66byroosse, et pikemalt kirjutada ei saa. Samas v6ibolla pole vajagi, eks ole ju ytlus, et pilt on v22rt rohkem kui tuhat s6na. See teeb antud posti kohta 6000 ja pluss, ning kui v6tta arvesse alumised postitused, siis kirjutasin just raamatu ju. Lihtne...

Gaasitu gaasine p2ev

Kuna järelejäänud viimases gaasibaloonis oli põlevat materjali ainult väikese sähvatuse jagu ja hommikusöögimune toorelt neelama just ei isutanud, siis pakkisime oma asjad ja keerasime auto nina üles põhja poole. Peale tunde sõitmist, arvukaid suitsupause- nii auto kui reisijate tarvis, roadhouse'i peatust kus poolteist liitrit joogivett maksis 7 dollarit jõudsime umbes nädal tagasi valitud sihtpunkti.

Poolkohalik giid tegi meile korraliku ekskursiooni, näitas võimalikud camp'imiskohad ja asutused kust tööd tasub küsida. Raamatukogu, pood ja kõrts. Üsna mõnus koht tundub, aga majutusega pidi maru keeruline olema, vähemalt treileripargi öövahi sõnul. Homme saab näha...

Tuppla rahuloluburger avastamisrõõmukastmega

Eelarvamused on ühed igavesti veidrad asjad. Kerged tekkima, ja rasked murduma. Või kust need üldse tulevad, ise äkki lihtsalt on kohal ja.. Võibolla murduvad kergelt aga hetk, kus üks peab tunnistama, et eksisin on see kus asi keeruliseks muutub... 

Tegelikult ka tundus erit mõttetu lihtsalt toru ja prillidega võibolla natukene, või hea juhul mõni kord, ülepea vees solberdamine.

Aga ma pole mitte kunagi elus näinud niipalju erinevaid värvilisi kalu kui täna. Hambaarsti juures suures akvaariumis ja isegi National geographic'u pealt mitte. Ja nad lasid endale eriti lähedale ujuda. Krosseri bulletproof fotokas oleks hästi ära kulunud aga kahjuks polnud ei krossut ega fotokat ja meie oma veega sõber pole. Pilte kaladest, korallidest, krabidest ja asjadest näidata ei saa, aga ausalt oli neid maailmapalju.

Napilt oleks ühe kängaruuu sašlõkiks sõitnud. Läks õnneks. 

Sööme õhtuks tuunikalapastat ja meil on uus sõber kes ei taha et ta nime mainitakse. Ma siis ei ütle. Hetkeseisuga teda veel ära sööma ei pea. All good in tha'hood!

Tehnikat enam ei ole

See on see päev kus fotokal sai aku tühjaks ja mälukaart täis. Ühe korraga.

Pilte pole, aga ma võin rääkida kui äge oli.

Jõudsime Exmouthi, on mõnus. Võtsime plaaniks jõuda Karrathasse esmaspäevaks. Käisime mõõna ajal korallriifil elu vaatamas. Hai, kilpkonn, kuldkala, krabi, squid ja jaanalind...??? Kõigeparem on et seda õnnestus näha lihtsalt jalutades põlvini vees.

Ei tahaks kekata aga hetkel ongi kõik nagu filmist või raamatust. Ja mitte sellest kehvast kus krabi moodi tulnukad kassitoitu söövad.(District 9) Või sellest teisest kus noor kooliõpetaja ärkab vintpüssitoru suus keset kõrbe üles.(Waking fright) Eile näitas termomeeter esimest korda 29 kraadi celsiuse järgi. Öösiti on veel jahe aga nüüd on meil lisaks kõigele muule heale ka 17 dollarised magamiskotid. Hetkel veel maitsevad väikese gaasipõleti peal tehtud toidud eriti eriti hästi. Päikesepõletus majas ja tegeikult väga rahul. 

Tehnilised probleemid

Ei teagi täpselt mis toimub aga kõik elektrooniline veab alt ja reaalset pildi näitab ainult silmavõrkkestalt tagurpidi pööratud ilmutis.

Peale internetti investeeeritud kahte sadat dollarit, keeldus koostööst muidu ülitüüne raal. Veel mõni tund hiljem kustus ka, muidu levist väljunud telefon. Koostöö lõpetas ka üks kahest,veel töötavast, elektrimootoriga aknast. 

Hästi on, et südamestimulaatorit pole, järgmiseks läheks ilmselt see...

Oleme WA kõrgemas osas, matkame. Värskevee pesu oli viimati Perhis. Aga tegelikult tegelikult on otse ookeanist tuule kätte kuivama ka eriti mõnus. Mulle meedlib. Söönud oleme hästi, elanud mõnusalt. (See oli emaüllele et ta ei muretseks) Ükskõik millisesse veel vabasse randa, lõkkel õhtusöök ja venitekk peale ning magama.

Ahjaa vaalasid nägime!

All we got from Perth

Mmm nooo jaaahhh.. ei teagi millest nüüd täpsemalt pihta hakata. 

Ilmselt tuleb teha nii nagu on teinud targemad varem ja rääkida ära kõik täiesti algusest...

Juhtus et muidu mõnusalt veedetud kaks nädalat läksid ''tööotsimise'' tähe all kiiresti mööda. Otsinguid edukaks kutsuda ei saanud. Kõnet mida lootsime ei tulnud. Suurt midagi eredamat üles märkimist väärivat vist ka ei toimunud. Päevad nagu päevad ikka, üksteise järel võtsid oma osa teenitud finantspagasist, oma osa antud ajast. Mäletab mõnda mõnusamat hetke nautides hästi valmistatud sööki ja bokaalidesse valatud jooki. Aga kõik lihtsalt oli, sest dollareid oli. Raha teeb inimesed mugavaks, laseb neil mõnuleda, olla, ära elada, pingutamata oodata.

Mitte et hetk mille pikkuseks meile inimeseloomadele on antud kõigest sajandi jagu aastaid, selliseid aegasid ei vajaks, vaid... Vaid seda, et tegelikult peab ju üks pingutama, püüdma ja nägema vaeva... Rahulolu ei vii kuhugi, ei õpeta suurt midagi ja näitab päris pildist ainult murdosa. 

Ütlen kohe ausalt ära, et on hea meel. Hea meel et digitaalpunktid pangaarvel hakkasid lähenema nullile. Oli ka hea meel, et täiesti mittekusagilt ütles vx, ''täna õhtul läheme Mustangi ja saame Eeva vennaga kokku.'' Oli hea meel ka siis kui asjad pakitud juba pea tunni öömaja ees oodates kahtlesime et kas tegelt... Aga oli veelgi rohkem mille üle rõõmustada, kui peale mõnda aega vihmases pimedas sõitmist ärkasime hommikul kuskil täiesti põõsastes. No umbes niipalju võsas kui Otepäält võtaks puhkuse ja sõidaks Otepääle. Hetkel oleme peale Geraldoni ja enne Kalabarri asuva pankranniku peal ookeni ääres. Tegime õhtusöögi mis maksis kolmepeale vähem kui sama kvaliteetne toit ühele itaalia restoranis ja ilmselt keerame siia samasse suure sinise äärde ööseks küljeli. Dollarite eest seda kõike woolwarths'ist ei ostaks... Vahel on hea kui asjad ise enda rada lähevad, hoolimata sellest kuidas nad on plaaninud või plaanimata jätnud. Vähemalt hetkel tundub et just nii ongi eriti mõnus.

Reality is for people who can´t handle drugs.

Veider mõelda, kuidas Eesti rahva kultuur on kasvanud selliseks, et liialdamine kõigega ongi täiesti loomulik. Kui alkohol siis mitte nautimiseks vaid joomiseks. Kui autod siis mitte lihtsalt liikumiseks vaid näitamiseks. Kui räägitud lood, siis mitte info edastamiseks vaid jutuvestja ülistamiseks. Kui maja siis kindlasti vähemalt kahe korruseline ja täiesti oma. Kui pangalaen siis minimaalselt eluaegne. Kui ükskõik mis, siis pigem juba väga palju või veelparem, duublis...
Mingismõttes äkki ongi hea, sest võibolla just see (üle) pingutamine teebki väikesest rahvast suure. Edasipüüdlikuma ja lõppkokkuvõttes agarama. Tõsi ta ju on, et ka ilus auto liigutab, ka suuremas majas võib mõnus ´´väike´´ kodu olla, ka täispuhutud tões on tõde ja tõsi on ka see, et pole riiki mille majandus elavdamist ei tahaks. Olgu siis selleks elavdajaks oma rahva raske töö vaev, higi ja veri. Ütleb ju vanarahva tarkuski, et ´´mida rohkem seda uhkem.´´ Rohkem töötunde rohkem kõike?
Püüdluseid tööd leida, pole edu senimaani krooninud. Kirjasid vastustega saadetud avaldustele pole saanud. Kuigi ühelt farmerilt saime lootustandva lubaduse ´´helistada tagasi.´´ Viimast pole aga veel hetkeseisuga täidetud. Kui täna keskpäevaks ka telefon helisenud ei ole, siis seisame uue nädala alguses silmitsi olukurraga kahe nädala tagusest ajast.
Võib olla et seisuga kehvemagagi, sest oma rahva kombel liialdanud oleme me siin veedetud aja jooksul tublisti. Erinevatel päevadel erinevate asjadega küll, aga ülepingutamine suures linnas, ükskõik millega, tähendab finantspauku eelarve niigi üsna õhukese müüri vastu. Itaalia toiduga, veiniga, sushi´ga, lugemisega, tuulelohedega, uute särkidega, gaasipedaalile vajutamisega, kokteilidega, soolase veega ninas, kurgus, kopsus ja silmades...

Kadakaid polegi

Kella kümne ajal packersi ukse eest astuma hakanud jõudsime veidi peale poolt ühtteist Rottnest Express sildiga paadisadamasse, et ära teha juba paar päeva tagasi ette võetud plaan külastada kohalikku Saaremaad. Nimeks on sellel siin, seal elavate hiigeloravate järgi Rottnest Island. Väikene saar, kus on umbes mustgadziljon puhkemaja kaks kiirtoiduputkat ja pood. Plaan oli niisama ringi vaadata ja kontrollida töö võimalikkust numbrilt mille Tiiu käest sai kunagi. Ringi tegime ratastega saarele peale, oli eriti kihvt tegelikult, tööd kahjuks ei pakutud. Kui siis võibolla kunagi augusti lõpust öökoristajaks. Aga kuna unetundidel tegutsemise isu sai Narroginis üsna põhjalikult rahuldatud, siis võibolla hetkel sellele väga ei panustaks. Teisipäeva hommikul läheme forkliftijuhi kursustele, et antud sõiduriista juhtimiseks vajaminevad paberid saada. Võib vaja minna...

Eee...

Eheheheh heh eh...

Väljasõit rohelusse.

Kiusasime rannas krabisid. Eriti ägedalt kaevavad vanad ennast liiva seest välja ja siis kui tokiga natukene surkida tulevad urust ära ja jooksevad külg ees ringi. Passisime natukene aega kuidas mingid kutid kite´idega lõbutsesid ja kõndisime tagasi auto juurde.
Kes sohvri täis jootis, see on täiesti pump ju. Tõstke ta nüüd tagasi bussi ja hakkame koju sõitma.
Õhtupoole külastas silmatohtrit ja nii usukumatu kui see ka ei ole antakse siin kulutatut raha eest nägemist. Päris meeldiv kogemus, polegi kunagi varem nii teravat pilti olnud. Mõnus mõnus. Õhtu lõppes asutuses nimega Newport Hotel, muhe koht ja palju noori inimesi. Oli mida uute silmadega vaadata. Muusikavalik jättis võibolla natukene soovida aga selle eest jooksis suurtelt ekraanidelt kihvte videosid. Tegelikult ka ei käinud stripbaaris või lõbumajas.

Ilma pealkirjata p2ev.

Asjad automobiili pakiruumi, veel mõned paberid tehases korda ja peale viit päeva üritamist õnnestub jätta Narrogini linnapiir seljataha. Jääb loota et pikemaks ajaks. Tankisime enne Perth´i auto ja otsisime endale Freemantle´is majutuse. Eriti mõnus on see, et ookeani äärde pääseb ka jala ainult poole tunniga ja raha ei küsita siin öö eest rohkem kui mujal. Passisime mõned tunnid rannas ja käisime muhedas kalapildiga pubis söömas. Natukene päris elu moodi, kuigi kogu selle poole päeva olemise eest tuli loovutada umbes ühe päeva teenistus. Aga vähemalt on päike ja mõned ilusa väljanäegemisega inimesed.
Ilmselt jääme siia veel uue nädala alguseni.

Töötu päev

Kui vabadus maitseb nagu kilo pulgakomme 1 dollari eest, siis ei tohiks ju olukorra üle nuriseda, onju? 

Sisustasime laupäeva hommiku Narrogini tänavatel auto esimesi rattaid jälitades. Kliimaspetsialist tegi pardakompuutrile restardi ja ütles, et perses. Sellepeale käisime läbi wreckersīist, kus küsiti kasutatud aknatõstukitrosside vastu 70 doltsi. Aus vahetus õhu eest, vűibolla... Samas kui nüüd mõned lihtsamad arvutused teha siis see on umbes 70kg karamell kompvekke, et kahe otsaga asi.

Upgrad'isime meie sinise liikuri 2.0 stereohelisüsteemi 4.0 tasemele ja pesime jalamatid puhtaks. Ülejäänud päeva kella kuueni ajasime juttu 75 aastase naabrimehe Alan'iga ja jõime maja taga aias õlut. Oli informatiivne päevitus-sessioon.