autobussikoondise suvepäevadel

Täna oli meil vaba päev, müüsime maha deopulga ja akulaadija, mis olid küll minu reisikotis kuid ilmselt kellegi teise omad, saime nende eest kümme dollarit ja sõitsime bussiga tasuta internetile külla. Tööga on lood endiselt üsna nutused, aga teadjamad räägivad, et kaks nädalat peaks vastu pidama ja kui ikka ei õnnestu, siis on põhjust känguruliha toitudele mõtlema hakata.

Õhtul sai ka korra väljas käidud. Plaanisime sisse astuda ühte muheda muusikaga lokaali aga paraku JP spordijalatsid(ülitüüned DVSí'd muidu) ei läinud kohalikele korravalvuritele peale ja pilet jäigi lunastamata. Suures vihas astusime sisse järgmisest uksest ja ketsikontroll polnud enam probleemiks. Ümberringi siblisid neoonvärvides mehikesed keda päris-ufodest eristaid ainult hüperneoontulnukate pildid pükstel. Kuna eelmise klubi põrumine oli ikka veel hinges siis ostime kiirelt pileti ja veetsime järgmised 10minutit suu ammuli. Poistele, kes on Kalevi kommide peal üles kasvanud oli see päris päris kirgastav elamus. 

Lõpetuseks veel nii palju, et suutsime kolida 32doltsi kohast 25doltsi kohta, kus esimesel ööl olime sunnitud elama koos ingliskeelt rääkivate põrsastega (hea toitumusega räpased naisterahvad), nüüd pole neid juba teist päeva aga mälestus nendest elab ikka edasi, nimelt on kogu kaheksane tuba kaetud ühtlase sitakihiga. Eile õhtul enne pidu avastasime ukselt sildi millel oli kirjas, et korjake oma jama põrandalt kokku, läheb suuremaks koristamiseks. JP ruigas õnnest. Täna hommikul ärkasime selle peale, et barraki staff tõstis prügikastist prügi välja ja lahkus. Prügikast oli ja on ka siiani ainuke koht toas kus prügi ei ole. Nüüd on sellest koristamisest möödas tund ja JP muutub järjest närvilisemaks, kardan et hakkab paari päeva pärast suitsetama...